Kui Sa oled mõelnud võtta linnukoera tema graatsilise välimuse, huskyt siniste silmade, lagottot lokkis karva ja Austraalia lambakoera tema väljareklaamitud intelligentsete isikuomaduste pärast, siis see postitus on Sulle.
See on Sulle ka siis kui Sa mõtled miks Sinu retriiver on metsikult aktiivne, corgi kangekaelne või malamuut otsib endale tegevust disainerina kui Sind kodus ei ole.
Võttes endale töökoera, hiljem tema töötahte üle hädaldades, on sama, mis iga päev poest krõpse osta ja süüa ning siis rasvumise üle viriseda.
Kui me tahame tasakaalukat ja kuulekat koera, peame me alustama endale sobiva tõu valimisest ja siis tema mõistmisest. Sinu koer on sündinud meie ühiskonna tihedate graafikute, omanike suurte ootuste ja tema jaoks väga kitsasse maailma – aga tema olemus pärineb ajast, kus tal oli eesmärk.
Ta pärineb ajast, kus ta ei olnud lihtsalt lemmikloom – ja kui ta oligi seltsikoer, sai ta päriselt ja täiel rinnal oma rolli täita, olles pidevalt inimese kõrval.
Ja täna?
Täna võiks iga koeraomanik endalt küsida: kas ta tegeleb üksnes oma koera käitumise kontrollimise ja enda (sageli isekate) soovide täitmisega või püüab ta päriselt mõista ja rahuldada oma koera loomuomaseid vajadusi…Mõtestades, milleks on tema koer aretatud? On asjad, mida ei saa ka maailma parim treener muuta ja üks nendest on omavahel mitte kokkusobiv omanik ja koer.
Oodata lõdvas rihmas perfektset kõrvalkõndi jahikoeralt on sama hea kui oodata pekingi koeralt jahil käimist ja põdra peatamist. See lihtsalt ei ole realistlik. Samuti ei saa me oodata “head” käitumist koeralt, kes on alastimuleeritud ja kelle vajadused on täitmata.
Kujuta ette järgmist olukorda:
Sa istud hommikul köögilaua taha ja Sul on ees tass kuuma kohvi. Sa avad põneva uudiste artikli, mis sind tõeliselt huvitab…
Ja siis – keegi tõmbab tassi su nina alt ära, sulgeb artikli ja hakkab lükates-tõmmates Sind teise tuppa kiirustama.
Täpselt seda tunneb sinu koer, kui ta iga huvitava lõhna pealt ära sikutatakse. Tema jaoks ei ole jalutuskäik lihtsalt “jalutuskäik”, see on informatsioon ja mentaalne stimulatsioon. Võimalus “lugeda” uudiseid ja oma stressitaset alandada.
Meile meeldib mõelda, et meie koer on tühi leht, kuid see ei vasta tõele.Ta ei sünni siia maailma ootusega õppida elama inimese loodud reeglite järgi…Ta sünnib instinktidega, mis on sageli mitmesaja aasta pikkuse aretustöö tulemus.
Jahikoer tahab ajada jälge, kasutada oma nina ja töötada.Ta on aretatud liikuma mitmeid kilomeetreid, taluma erinevaid ilmastikuolusid, pinget ja tegema iseseisvaid otsuseid.
Karjakoer tahab kontrollida liikumist.
Valvekoer tahab hinnata ohtu.
Seltsikoer tahab olla inimese lähedal.
Need ei ole iseloomujooned millest vabaneda. Need on Sinu koera olemuse tuum. Kui me võtame koeralt ära tema töö, jääb järele segaduses loom, kes hakkab endale ise tegevust otsima…Ja sageli on mündi teisel pool frustreeritud omanik. Kujutage ise ette kui te käite tööl ja keegi ei ütle teile, milles teie ülesanded seisnevad. Kas te oleksite segaduses? Kas teil oleks igav? Kas te hakkaksite ise endale tegevust otsima? Suure tõenäosusega on iga küsimuse vastuseks “Jah”.
Ja minul treenerina on keeruline vastata küsimustele stiilis:
- “Miks mu jahikoeral on kogu aeg nina maas?”
- “Miks mu koer tahab ise otsuseid teha?”
- “Miks mu corgi ajab lapsi taga ja proovib neid näksata?”
- “Miks mu seltsikoer ei talu üksinda olemist kui ma 8 tundi tööl olen?”
Paljud asjad, mida omanikud tõlgendavad käitumisprobleemina, ei ole must-valgelt “probleemid”, need on lihtsalt täitmata vajadused.
Täna ootame me oma koertelt, et nad ei sikutaks rihmast, kõnniksid alati kõrval, et nad ei nuusutaks, ei kaevaks, ei näriks. Et nad oleksid kuulekad, rahulikud (sealjuures ilma, et me oleks neile rahunemist õpetanud) ja “lihtsad”.
…Ja siis me imestame, miks koerad peale 20-minutilist jalutuskäiku kodus mööblit närivad.
Me armume tõugudesse nende välimuse pärast – karva, värvi, silmade, “nunnuduse” pärast – unustades küsida kõige olulisemaid küsimusi:
Milleks on see koer loodud? Mis on selle koera tõupõhised vajadused ja kas ma suudan neid täita?
Me usume, et sotsialiseerimine on protsess, mis kestab paar kuud kutsikaeas (ja sealjuures sotsialiseerime oma koeri neid lihtsalt erinevatesse olukordadesse sundides, eeldusega, et nad seal ise hakkama saavad), aga tegelikult kestab sotsialiseerimine terve elu.
Parim, mida Sa saad teha on valida koer, kes sobib Sinu elustiiliga. Mõtle ausalt läbi oma harjumused, aeg ja võimekus. Teadlik valik on hilisema kvaliteetse kooselu alus.
Ja ära oota oma koeralt distsipliini, mida Sul endal ei ole.
